Millal vabaneb kindlustusandja hüvitise maksmisest ekspedeerijale?

Rahvusvahelise kaubanduse osatähtsuse suurenemisega on muutnud tavapäraseks müügitehingu teostamine viisil, kus kauba toimetamiseks müüjalt või tootjalt ostjani peab see läbima mitmeid etappe ja isikuid. Üldjuhul sõlmib müüja kauba ostjani toimetamiseks kolmanda isikuga kaubaveolepingu, kes võib omakorda sõlmida alltöövõtulepinguid, ent vahel on müüjal mõttekam sõlmida ekspedeerimisleping, seda juhul, kui müüjal ei jätku ajalist ressurssi või teadmisi sobiva vedaja leidmiseks. Ekspedeerija sõlmib omakorda kindlustusandjaga (sarnaselt vedajaga) vastutuskindlustuslepingu ekspedeerimislepingu rikkumisest tekkida võiva vastutuse taandamiseks.

Kokkuleppe alusel võib ekspedeerija vastutada vedaja tegevuse eest

Hiljuti kerkis kohtupraktikas üles küsimus, kas vedaja tegevus on omistatav ekspedeerijale kui kindlustusvõtjale ning seda eelkõige seoses kindlustusandja võimaliku kindlustushüvitise maksmisest keeldumisega. Kuigi vastutuskindlustuse regulatsiooni üldine eesmärk on vaadelda kahju tekitaja isikuna vastutuskindlustuslepingu sõlminud isikut ehk kindlustusvõtjat ning juhul, kui tegemist on juriidilise isikuga, siis ka tema nimel ja vahetu kontrolli all olevaid isikuid (nt juhatuse liikmed, töötajad), on Riigikohus asjas nr 3-2-1-144-05 selgitanud, et vastutuskindlustuse regulatsioon ei ole imperatiivne ning lepingu pooled võivad alati lepinguga kehtestada veel aluseid kindlustusandja kahjuhüvitise maksmise kohustusest vabastamiseks.

Seega tuleb ekspedeerijal vastutuskindlustuslepingu sõlmimisel hoolega tähele panna lepingu tüüptingimusi, millega tihtipeale kindlustusandjad laiendavad oma õigust keelduda kindlustushüvitise maksmisest ka vedaja poolt tahtlikult tekitatud kahju korral, keda ekspedeerija kasutab oma ekspedeerimislepingu täitmisel ehk vedaja vastutuse korral. Seejuures on Riigikohus pidanud vajalikuks täpsustada, et mitte alati ei ole seesugune tüüptingimus kehtiv.

Riigikohus on oma hiljutises lahendis nr 3-2-1-70-11 selgitanud, et kuigi veo- ja ekspedeerimisleping on sageli oma väliste tunnuste poolest sarnased, siis nendest tulenevad põhikohustused on siiski erinevad:

• Vedaja kaubaveolepingust tulenev põhikohustus on vedada veos sihtkohta ja anda see üle saajale.
• Ekspedeerija ekspedeerimislepingujärgseks põhikohustuseks on aga vedu korraldada. See hõlmab eelkõige vedaja valikut ja vajalike lepingute sõlmimist.

Seetõttu ei ole ekspedeerimislepingu puhul vedaja üldjuhul isikuks, keda ekspedeerija kasutab oma lepingulise kohustuse täitmisel ning kindlustusandjal ei ole õigus hüvitise maksmisest keelduda viidates tüüptingimustele.

Kuna kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmisest?

Küll aga võivad müüja ja ekspedeerija omavahelise kokkuleppega ette näha, et ekspedeerijal on ka vedaja õigused ja kohustused. Juhul, kui müüja ja ekspedeerija on ekspedeerimislepingus kokku leppinud, et ekspedeerijal on ka vedaja kohustused on seesugune vastutuskindlustuslepingu tüüptingimus kehtiv ja kindlustusandjal on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest.

Järelikult sõltub lepingu liigist ja tingimustest, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest või mitte. Kas poolte vahel on sõlmitud veo- või ekspedeerimisleping ning kas ekspedeerimislepingu korral olid ekspedeerijal ka vedaja õigused ja kohustused.

Seetõttu tuleb ekspedeerijal, kellel on ka vedaja kohustused, vastutuskindlustuslepingut sõlmides pöörata tähelepanu enda vastutuse ulatusele, mille kontrollimata jätmine võib hiljem põhjustada olukorra, kus ekspedeerija küll maksab müüjale kahjuhüvitise, ent kindlustusandja nõuet ei tunnista.